"linatoru" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

ülemdiakon liikumatuks jääda. Vihmaveetoru ümbert kinni hoides hingas ta vaevalt ega julgenud liigatadagi. Ainult vahel tõmbus ta kõht kramplikult kokku nagu unes, kui 488 nähakse.end kukkumas. Ta silmad olid ebaloomulikult pärani, ta kohkunud pilk liikumatu. Vähehaaval hakkas tal tugi alt kaduma, sõrmed hakkasid mööda vihmaveetoru libisema, ta käte jõud vähenes järjest ning ta keha muutus raskemaks, linatoru kõverus, mis teda ülal hoidis, paindus iga minutiga kraadi võrra alla kuristiku poole. Ta nägi enese all, ja see oli kole, Saint-Jean-le-Rond'i katust nagu väikest kahekorra murtud kaarti. Ta vaatles ükshaaval torni osavõtmatuid skulptuure, mis nagu temagi sügaviku kohal rippusid, kuid ei tundnud hirmu eneste pärast ega halastust tema vastu. Koik ümber oli kivine; ta silmade ees olid avatud lõugadega koletised, üsna all kirikuväljaku sillutis, pea kohal Quasimodo, kes nuttis.