Pikk liug om hea õnne näitaja.Kel teistest paremini läheb,sel veab elus paremini. Vastlapäeva tähistamisel on juba aastakümneid tavaks suusa-ja kelgusõit (üksikult ja ,,rongina" ), uisukarnevalid ,jalaliug,hokivõistlused.Hea õnne nimel läksid liugu laskma nii vanad kui ka noored.Oluliseks peeti ,et liumäel käisid ka perenaised. Liugumiseks kasutati rege,kelku,puuhalgu,pütikaant,seaküna,labidat,pinki,vanasõela,kuuseoksi,Et lina kasvaks veelgi pikem,pandi linapeo kuuehõlma ja linaseemne kotti istme alla.Vastlalaule on palju ja erinevaid.Vastlalaulud on nimelt liulaulud,pooleldi hüüded: Lina liuga,pikka kiudu! Linad liulaskjale, Takud takkalükkajale, Tutred toas istujale, Luud ahju küttajale!
kõrval ta tugitoolis istus ja mis veel surnu kõrvalgi truult põles, hakkas ükskord koledasti tahma ajama, täites kogu toa tahmalooriga, mis sadestus kõikjale. Tema pääsenud hing aga oli valge ja puhas nagu lumi, mis tol ajal Hiiumaale langes.“ Peategelase Komissarovi lahkumine „Vaenulikus õnnes“ illustreerib samuti hästi Schaperi head tunnetust: „Kaks päeva hiljem leidis Vaska oma eaka härra kokkuvajunult muresohval istumas, käte vahel von Engelhardti põldude ilusaim linapeo, kahvatul tardunul näol väga õnnelik naeratus.“ Leedu päritolu noormehe Jonas Jasulaitise surm „Pagendatu kodus“, mis loo üldist konteksti arvestades mõjub ehk kõige traagilisemalt, leiab endale siiski ilusa lõpplahenduse, kui surija lausub oma viimased tähenduslikult olulised sõnad: „Daragaja! Milaja!“ Autori jaoks on surm püha, kuid ta väldib selle ületähtsustamist. Kindlasti on oluline mainitud lühijuttude põhjal välja tuua Schaperi tugev religioonile suunatus
annaabi.ee 
