Tõde ja Õigus II Terve tekst
roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see
puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi
kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta
lähenes, et teda avada. Avamise asemel aga laskis ta käe üle uksepinna libiseda ja tundis, et
see on sooneline. ,,Just nagu meie vana linamasina võllid," mõtles ta, ,,ainult kandid veel rohkem
kulunud, veel nürimad."
Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seespoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees
välja astus, mingisugune vormimüts peas. Midagi sähvatas Indrekul läbi keha, nagu oleks ta
kuriteolt tabatud. Ja ilma endale aru andmata kahmas ta mütsi peast ning küsis oma
vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just