Eesti rahvamuusika
laiali pillata, manati pärast loojakut tehtud töö tondi kotti.
Põhja-Eestis olid sageli kasutusel kitsa ulatusega venitatud realõppudega viisid.
Lõuna-Eesti lõikuslaulude refrään oli vastavalt piirkonnale üles, elele, lõpele vms. Mõnel pool on pikalt venitatud refrääni üle-es-les-les järgi
kutsutud lõikuslaule ka leesitusteks.
Linakitkumislaulud olid sarnased lõikuslauludega, neid lauldi põllul käsitsi lina kitkudes.
Lõuna-Eestis on välja kujunenud ka uuem siirdevormiline linakitkumislaul, mis meenutab slaavi rahvaviise. Laulule on iseloomulik minoorne
laad ja refräänid joeda, aliloo, alamb töö vms.
Karjaselaulud saatsid karjatamisega seotud tegevusi, alates karja metsaajamisest hommikul kuni kojutulekuni õhtul.
Kesksed on laulud, mida karjus (sageli laps) laulis üksi karjas olles. Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid
teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale.
annaabi.ee 
