Jürgen Rooste
surma. Vormigi ehk liialt oleme kiindunud. Kas Jürgen tegelikult feminist on, seda vaid
luuletuste põhjal raske hinnata. Päriselus tunnistab ta naiste võrdõiguslikkust kindlasti ning
paljud teoreetilisemad kirjatükid on naisõigusliku krutskiga.
Naisest teeb ta Jeesuse (lk. 24, 48). Raskem ja ilusam osa on kanda just lõpupoolses prelüüdis
"Ristil ja mehel". Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist "Valgustajad", kus issameie
limusteilma kantud. Jumal olemise raskust ja võitlust teiste (eba)jumalatega hakkab ta pidama
juba seitsmendal leheküljel. Tähelepanuväärne, et surematud on sümboliseeritud koertega, kas
kerge isotammelikkus. Ülimuse tegelik olemus lk. 37 ja 38. Raamatu aistitavamaid kujundeid
on karmad kaleidoskoobis, hingi kahmab mujalgi (lk. 19). Koerad ja koeralikkus terenduvad
teisalgi kui taevaste juures. Otsib ta ju kallimatki lõhnana (lk. 26) ning truuduseilming,
annaabi.ee 
