Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“
Ints ütles, et las nad elavad pealegi
külas nagu arutud sipelgad üksteise kukil.
14.peatükk
L arutles, kuidas ta ise Pärtli asemel nüüd käitunud oleks, ega mõistnud teda väga hukka,
kuigi oli kurb. Ka Salme püsis tol kurval sügisel kodus ja mossitas. L taipas: karud on ju
talveunes! Rästikud kutsusid neid enda juurde talvituma. Koopas oli soe ja nad kõik lakkusid
ühte kivi, mis maitses magusalt kui mesi ja tekitas kogu talveks mõnusa une. Korraks tõusti
üles ainult kivi limpsimiseks. Kevadel sai uni otsa ja ka Vootele oli üleval. Nad läksid
põdratagavarasid sööma Vootele onni all olevasse keldrisse. Süües lämbus onu ära ja suri.
Luuk kukkus kinni ja L ei pääsenud välja. Ta murdis redelilt kukkudes vasaku käe kahest
kohast. Kuna rästiku magasid, ei kuulnud tema appihüüdeid ega sisinaid keegi. Õnneks jätkus
liha, aga laip hakkas mädanema ja mürgitas keldri õhku. L kaotas teadvuse ja arvas, et sureb.
See hais jäi aga eluajaks talle ninna
annaabi.ee 
