mäekõrgused hiiglased võitlusse. Titaanid kaitsesid end metsiku ägedusega ja maa vappus nii tugevasti, et vahetevahel maapind lõhenes ja lasi paista Tartarose enda sügavikke. Hävitustöö jõudis aga haripunkti siis, kui titaanid Olümpose jumalate ja hiiglastega käsitsi kokku läksid. Kohutav maavärin loopis kõik segamini: mäed varisesid merre, meri voogas üle maa, Zeusi piksenooled lõhestasid suuri mägesid ning kahjutuli põles nii kõrgelt, et tulekeeled .limpsasid juba päikestki. Võitlus oli nii hitmus, et paistis, nagu vajuks maa Tartarosse ja langeks taevas maa peale. Tervelt 9 aastat möllas see kole sõda titaanide ja Olümpose jumalate vahel. 10 aasta alguseks aga hakkas titaanide jõud raugema, ning siis algas nende hirmus tagaajamine üle maa ja merede. Kurnatud ning löödud titaanid põgenesid, et päästa end vaenlase paisuva viha eest. Jumalad järgnesid neile ookeani kõige kaugemate ...
» «Tont võtku, hertsog, las ma kaelustan teid! See on kõige hiilgavam mõte, mida iial on nähtud. Ma pole veel näinud nii imestusväärset pead kui teil. Oh, see on alles temp, selles pole kahtlust. Las nad kahtlustavad nüüd veel, kui tahavad, -- see temp rahustab nad.» Kui me trepist üles läksime, kogunesid kõik ümber laua. Kuningas luges raha ja ladus virnadesse, kolmsada dollarit igasse virna; sai kakskümmend ilusat väikest virna. Kõik vahtisid neid aplasti ja limpsasid keelt. Siis pandi raha kotti tagasi ja ma nägin, et kuningas valmistus uut kõnet pidama. Ta ütles: «Sõbrad, mu vaene vend oli suuremeelne nende vastu, kes maha jäjd hädaorgu. Ta oli suuremeelne nende vaeste väikeste tallekeste vastu siin, keda ta armastas ja varjas ja kes on jäänud isata ja emata. Jah, ja meie, kes teda 376 tundsime, teame, et ta oleks teinud Veel enam nende heaks, kui ta poleks kartnud haavata armast Williami ja mind. Kas pole nii
annaabi.ee 
