KESKKONNAOHTLIK AINE - ELAVHÕBE
Soe ning happeline toit ja
närimine soodustavad elavhõbeda eraldumist. Eriti ohtlik on pidev nätsunärimine.
Ühes Rootsi uuringus leiti pidevate nätsunärijate verest 2 korda rohkem elavhõbedat
ning uriinist ja väljahingatavast õhust kuni 3 korda rohkem kui kontrollgrupil, kes
nätsu näris harva. Plommidest eralduv elavhõbedaaur on erakordselt mürgine ja see
neeldub organismis 80% ulatuses (sissevõetud metalsest elavhõbedast imendub alla
1%). Elavhõbe imendub limanahkades või läheb kopsudesse, sealt vereringesse ja
ajju. Mida rohkem on plommitud hambaid, seda suurem on elavhõbe sisaldus
neerudes, ajus, veres ja uriinis. Hõbeplommide puhul on suus ja süljes enam kui 1000
korda rohkem elavhõbedat kui on lubatud joogivees. Elavhõbe liikumist
hambaplommidest ning kogunemist organismi eri osadesse selgitati ka plommitud
hammastega katseloomade abil. Plommitud hammastega laipades on 5-10 korda
rohkem Hg kui hõbeplommideta organismis.