Arutlus: E.M.Remarque „Taeval ei ole soosikuid“
Algselt köitiski Clerfayti Lilliani juures viimase
lapselikkus ning värskus. Lillian näis talle kena noore koerakutsikana, kes kõigega
liialdas, misiganes ta tegi. Sellisest tundmusest ei saa aga kasvada välja suurt
armastust. Seetõttu jäid Clerfayti tunded Lilliani vastu alguses pealiskaudseks ning
uhkeks.
See muutus peale nägemist Lilliani teises valguses. Lillian oli Pariisis elades
muutunud naiselikumaks kui ta eales oli olnud ning Clerfayt tundis, et Lillianist õhkab
küpsust. Ta jättis oma armukese, kus see ja teine ning äkitselt oli Lillianist saanud
ihaldusväärseim ja olulisim naine, keda ta tundis. Kui Clerfayt enne pilkavalt arvas, et
Lillian on loodud poeetiliste ideaalisega sentimentaalsevõitu mehe jaoks, kellel jagub
tema jaoks küllaldaselt aega, siis endale teadmata oli temast saanud mees, kes
tahtis olla kõike seda ja veel enamatki.
Arvatavasti polnud Clerfayti tunded kunagi väga sügavad. Olnuks nad seda olnud,
annaabi.ee 
