Arutlus: E.M.Remarque „Taeval ei ole soosikuid“
Lillian on loodud poeetiliste ideaalisega sentimentaalsevõitu mehe jaoks, kellel jagub
tema jaoks küllaldaselt aega, siis endale teadmata oli temast saanud mees, kes
tahtis olla kõike seda ja veel enamatki.
Arvatavasti polnud Clerfayti tunded kunagi väga sügavad. Olnuks nad seda olnud,
oleks ta juba alguses hinnanud Lilliani, kui naist. Clerfayt oli pimestatud Lilliani uutest
hilpudest ning Pariisi värvilistest tuledest, mis Lilliani hoopis teise valgusesse
asetasid. Tegelik muutus Lillianis toimus alles hiljemal perioodil. Niisiis armus
Clerfayt nähtavasse illusiooni. Kuid see oli talle õnnistuseks. Kordki elus sai ta tunda
seda kutsikaarmastust, mida ta oli alati pilganud. Ta elu enne oma kahetsusväärset
surma muutus veidigi tähendusrikkamaks.
Lillian seevastu oli naine, kes tegi enne oma surma läbi tõelise muutuse. Seda oma
hinges. Ta tee sanitooriumist välja algas naisena, kes üritas mässata kõige ning kõigi
vastu
annaabi.ee 
