Vihmapiisa elu
kukun pilvest alla maapinna poole. Maandun kivile ja voolan siit
tasakesi allapoole. Siit kivide vahelt jõuan ma lõpuks põhjaveeni. Siin
on nii jahe ja pime, õnneks saab siin teiste vihmapiiskade jutustusi
kuulata ja ka ise sõna sekka öelda. Oh, ma näen natuke valgust, keegi
võtab kaevust vett. Mina sattusin ka pange, nüüd kallati mind lillevaasi
ja viiakse tuppa. Vaas pannakse lauale ning sisse pistetakse tulbid.
Kui tulbid närtsivad, visatakse need minema ja lillevesi koos minuga
kallatakse väikesesse järve. Siin ujuvad ka kalad, mulle tundub, et
päevane päike ja kuumus on mulle liiga teinud ja ma hakkan nüüd
ööjaheduses aurama. See on nii imelik tunne, mul oleks nagu kõdi.
Lõpuks ma jõuan jälle üles taevasse ning peagi sajan sealt alla ja lähen
uusi seiklusi otsima.
annaabi.ee 
