Onomastika, nimekorraldus
Martna, Lugus. Võõrkeelsete nimede tunnuseks on võõrtähtede esinemine,
näiteks Cederberg, Ericsson; samuti kirjapildi ja häälduse lahknevus (eesti
kirjaviisi mõttes): näiteks hääldatakse nime Uesson [uuesson] ja nime
Adoberg [aadoberg].
3. Derivatsiooniliste tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mille lõpus
eesti perekonnanimedele (ka kohanimedele vm-dele) tüüpiline järelliide, nt
-ste (Jaanuste, Väluste), - vere ~ -ver (Lillevere, Jõgever), -ma (Tähema,
Valgma) vms. Võõrkeelseid nimesid selles osas eristavad näiteks liited -son
(tüüpiline Skandinaavia ja saksa perekonnanimedes: Bengtsson, Magnusson),
- berg (saksa ja rootsi nimedes: Blumberg, Alberg), - man(n) (saksa nimedes:
Holzmann, Bergmann).
4. Kui nimes puuduvad mingid erilised tunnused, mille alusel saaks teda
liigitada, saab lähtuda ka nime foneetilisest kujust; nii on loetud eestikeelseks