PÄRT JA TÜÜR. KANNATUSAJA MUUSIKA
viisiga. Need teosed sobisid omavahel kokku, sest meloodia ühetaolisus oli märgata. Aga
lõpus muutus teos väga suurel määral. Algusest ja peaaegu lõpuni oli teos ilusa kõlaga ning
helikeel oli tonaalne, seda oli hea kuulata. Lõpuks aga kokkukõlavus täiesti kadus, justkui
oleks viiuldajad ilma noodita juhuslikult mängima hakanud. See minu meelest rikkus kogu
teose ära. Ning viimasena esitati Tüüri ,,Reekviemi", mis on pühendatud väga varakult
lahkunud dirigendile Peeter Liljele, kes oli enne surma just asumas Estonia teatri peadirigendi
kohale. Juba ainuüksi kuulamise järgi võis ära öelda, et tegu on väga kurva looga ning mulle
see ei meeldinud, sest seal ka minu meelest ei kõlanud kõik kokku. Kohati oli tunne, nagu see
oleks kuskilt õudusfilmist võetud.
Kogu kontserdi vältel oli orkestri rõhk viiulitel. Nad kandsid kogu etteastet üleval. Teisi pille
oli väga vähe kuula ja nendele polnud ka väga palju panustatud. Pillimängijad olid päris