Eesti muinasajal
c) irdhing andis inimesele iseloomu, vaimuomadused, temperamendi. Lahkus magamise ajal kehast ja kohtus teiste hingedega, nii tekkisid
unenäod. Inimene tuli vaikselt äratada, et hing jöuaks koju tagasi. Pärast inimese surma vabanes irdhing kehast ja muutus vabaks vaimuks, jäi
kodupaiga lähedale, möjutas lähedaste elu. Ärapahandatud hingedest said kodukäijad. Mihkli- ja mardipäeva vahel on hingede aeg: surnud
hinged likusid ringi ja tulid kodu külastama. Toidulaud oli kaetud, igaksjuhuks, kui hingel oli köht tühi. Hingede ärasaatmisel köeti sauna.
Hingede aeg oli vaikne, lärm vöis hingi pahandada.
d) keha keha on surematu hinge koda ja tema eest hoolitseti väga hästi, keha pidi olema puhas. Keha kaunistati maalingute ja tätoveeringutega.
Kui inimene suri, siis ta maeti kindlate rituaalidega.
Eestlaste muinasusund oli:
a) polüetistlik palju jumalaid