Meeldejäävat Eesti ajaloost aastail 1944-2000
käsumajandusega viis demograafi-liste ja sotsiaalsete probleemideni:
sisse rändas palju võõrtööliseid, kes tõid kaasa uued
harjumused/tavad/tradit-sioonid, vähenes eestlaste osatähtsus, tekkisid
mured keelekasutuses.
Kultuurielus ilmnes kaks sihti: kodu- ja väliseesti suund; esimene
neist lähtus eesmärgist ,,sisult sotsialist-lik, kuid vormilt rahvuslik".
Kuigi rahvakultuuri loomine jätkus, siis 1960. aastate lõpul hakkas see
hääbuma. Koo-likorraldus rajati ühtluskooli süsteemile, õppe- ja
kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõte-test,
mis tähendas humanitaaralade ja nende õpetajate terava surve alla
langemist.
Uue ärkamisaja murranguliseks aastaks kujunes 1987, mil leidis
aset fosforiidikampaania vastu protesteeri-mine, loodi Eesti esimene
poliitiline rühm (Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti
Grupp), esimene demo-kraatlikele põhimõtetele tuginev üle-eestiline
annaabi.ee 
