Eesti ajalugu
leedulased. Hiljem sai kolmandiku neist ametikohtadest ka Liivimaa Poola-sõbralikum aadel. Osa
omanikuta Lõuna-Eesti maid jagati eluaegseteks läänideks Poola ja Leedu aadlile, maavalduse
kaotanud saksa aadel kaotas ühtlasi ka ainukontrolli maa omavalitsuses.
Liivimaa aadli esinduskogud (presidentkondade maapäevad) ja linnade esindused käisid koos
vaid kuninga kutsel. Liivimaa saadikute maapäevalt valiti kuus esindajat -- kaks poolakat, kaks
leedulast, kaks ,,liivimaalast" (s.t sakslast) -- ka Poola esinduskogusse, seimi.
Liivimaa elujõu taastamine nõudis Poola riigilt eritähelepanu. Tühjaks jäänud talukohtadele asus
enamasti kohalik põlisrahvas (eestlased või lätlased), keda rändas sisse ka Rootsi ja Taani võimu
all olevatelt aladelt. Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega:
seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik.