Ira Lember „Kummuli kuu“
Kuid
jõudis kätte aeg, mil Irmel pidi lahkuma. Nad läksidki Omari auto juurde ja alustasid sõidu.
Kuid suureks õnnetuseks tabas neid kõrbes liivatuisk. Ei jäänud midagi üle kui minna autost
välja ning pidada suunda Omari oaasi poole. Omari sõnul pole neil siin sellise liivatuisuga
midagi teha, nagunii sõita on võimatu. Ning seda nad tegidki. Kuid autost väljudes hakkas
Irmelil pea ringi käima ning äkitsel silme ees muutus kõik mustaks. Kui ta taas silmad avas
nägi ta ainult liivatuisu ning tundis, et keegi kannab teda süles. Esimene mõte oli, et see on
Jürgen, kuid siis mees ütles midagi ning Irmel ei saanud aru. Ja alles pärast sai ta aru, et ta on
võõra araablase süles. See tundus talle ni võimatuna, et tal taaskord sulgesid silmad.
Päevad möödusid, kuid Irmel oli veel siiamaani Araabia kõrbes. Iga päev ootas ta suure
himuga Omari tagasitulekut, kuid mehel olid alati halvad uudised. Iga kord ütles ta neiule, et
annaabi.ee 
