Marie Under
Ema riietas oma lapse hoolikalt, et külm ligi ei pääseks. Ta viib lapse
merre, kust ta loodab, et valge luika lapse kaasa viiks. Naine paneb lapse
vette ning lahkub, aga ta ei tunne rahu. Ta tuleb tagasi ja näeb laineist
lapse käsivarsi tõusmas.
"Tulen, tulen!" Äkki oli temas rõõm ja hoog:
veest käis läbi värahtus - ja pooleks murdus voog.
Hommikul, kui noodamehed tulid püügihoos,
leiti liivakult nad kahekesi koos.
1944. aastal põgenevad Under koos oma abikaasaga Rootsi. Oma
loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja
hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu.
"Põgenik" 1954
Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade,
Kord veel tahaksin tagasi...
ära lõigat on tee.
Kahlasin kaelani ohakais,
annaabi.ee 
