kilpvulkaan, sest väljapaisatav materjal on happeline, ränirikas ja vähem voolavam. Ränirikkus toob kaasa plahvatuslikkuse, sest väheneva rõhu tõttu magmast vabanevad gaasid ei pääse vulkaanilõõrist välja, samuti on laava veerikkam, mis võimendab plahvatuslikkust. Kihtvulkaani nimi tuleb sellest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on aga keerukam ja seetõtu nimetatakse neid sageli ka liitvulkaanideks, Tuntud kilpvulkaaniks on näiteks Etna ja Vesuuv, Fuji. Purskavad suhteliselt tihti, kuid sõltuvalt vulkaanist võivad olla väga erineva intervalliga. Võib tekkida kaldeera (sissevarisenud vulkaanikraater).
esile. Vulkaanid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad slakikoonused. Kihtvulkaanid jäävad suuruselt nende vahele. Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on nõlva kaldenurk. Kihtvulkaan on reeglina järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega ja märksa vähem voolavam. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on keerukam ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka liitvulkaanideks (mitme vulkaani liitumisel tekkinud keeruka ehitusega mägi). Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata konvergentses vööndis mandrilise maakoorega ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Koostiselt on kihtvulkaanidest pärit materjal kilpvulkaanide omast ränirikkam. Ränirikkus toob kaasa laava suurema viskoossuse ja sellest tulenevalt plahvatuslikkuse, sest
annaabi.ee 
