Marie Under
Ons inimene siis see vilets hull,
Kes väristustes rappub nagu peru,
See kägarasse kerind elav null!
Ja sääl see veider iseveerev käru,
Mil inimpää, mis luitund kätest kist
Seas tramme väntab: jalutu ning näru.
Päev-päevalt kestab nende õudne ist:
On paigat kehi, rauast, puust ning traadist,
On liitund nende nõelapist.
On läbi veet karboolist, sublimaadist
Neid heidikuid, ja liimind arsti taip-
Mis sest, et veiditondiilma laadist
Ja mõni nagu kirstust karand laip!
On kerjav kätestki veel käiste torust,
Saand sellest võikamaks see elav vaip:
Kui osatelev oire surmaorust.
Underit esitati korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Marie
annaabi.ee 
