Lihtsa püsivooluallikana võib kasutada püsiva baasipingega emitterjärgijat (joon. 6.27 a), kusjuures koormustakistus (tarbija) Rk on püsivooluallika puhul ühendatud transistori kollektoriahelasse. Tarbijaks on üldjuhul mingi elektroonikalülitus. Elektroonika alused. Teema 3 Pooljuhtseadised 52 Joonis 6.27. Püsivooluallikad: (a) põhimõte, (b) põhiskeem, (c) dioodidega skeem, (d) liittransistoriga skeem, (e, f) püsivoolu-kaksklemmid [3]. Vaadeldava püsivooluallika voolu stabiliseeriv toime on selgitatav järgmiselt. Kui baasipingejaguri RB1RB2 vool on vähemalt kümmekond korda suurem baasivoolust, on transistori baasipinge UB praktiliselt baasivoolust sõltumatu, olles määratud baaspingejaguri takistite RB1RB2 väärtustega ja toiteallika pingega E0: RB 2 U B = E0
murdumisnäitajaga kui valgusdiood. Transistoroptroni võimalik ehitus on toodud joonisel 14.1. JOONIS 14.1. Nagu juba mainitud, peab optroni kiirguri ja vastuvõtu pool olema teineteisest hästi isoleeritud. Nendevaheline lubatav pinge on üheks optroni oluliseks parameetriks, millest sõltub tema kasutatavus. Teiseks oluliseks optroni parameetriks on vooluülekandetegur, mis on väljund- ja sisendvoolude suhe. Dioodoptronil on see 1% ringis, transistoroptronil 30.. 100%, liittransistoriga vastuvõtja puhul aga veelgi suurem. Kolmandaks parameetriks on maksimaalne töösagedus või rakendumiskiirus, mis on parim dioodoptronil, ulatudes gigahertsideni, transistoroptroneil on see tunduvalt väiksem. Türistoroptroneil, mida kasutatakse lülitusseadiste juhtimiseks, on lülitamis-kiirus 1..50 us. Kõige aeglasemad on aga takistioptronid, mille toimekiirus on vaid 0,01..1 s. Mõnedel kasutusaladel on oluline ka sisend- ja väljundsignaali lineaarne seos.
annaabi.ee 
