Platoni õpetus olevast.
on lihtsad – see tähendab filosoofia keeles: ei oma osi (neid võiks selles tähenduses
põhjendatumalt kui Demokritose elementaarkehi nimetada “aatomiteks”,
jagamatuteks) –, mittekehalised-immateriaalsed ja seetõttu tabatavad vaid
mõtlemisele ning meeltele põhimõtteliselt kättesaamatud. Hilisemates dialoogides
kõneleb Platon küll ka olemuste lahtiliigendumisest ja järelikult komplekssusest. Kuid
ka sel juhul on silmas peetud teistsugust kompleksust kui kehaliste asjade liitsus.
Oma lihtsuse tõttu kujutavad nähtuste olemused endast nähtuse “puhast” olemist.
Seevastu meeltega tajutavad nähtused on alati segunenud teiste nähtustega, isegi
nähtustega, mis omavad vastandlikke omadusi. Nii esindab ilu olemus ilu ennast
puhtal kujul, ilusad asjad omavad aga ka teisi omadusi, mis ei pruugi olla ilusad,
vaid võivad koguni inetuteks osutuda.
Olles mõteldavad, see tähendab, mõtlemisega tabatavad, ei ole asjade olemused,
annaabi.ee 
