Indrek Hirv
opositsioonidest: peateemad on surm/elu, öö/päev, kirg/tüdimus, aeg/ajatus või hetk/igavik
ning mina ja sina. Need vastandid on äärmiselt ühtsed, kuuluvad orgaaniliselt kokku,
tähistades sama teema vastaspoolt mitte ainult ööd pole päevata, vaid nende järgnevus on
loomulik.
Hirve luules leiab palju eri tüüpi helikordusi, ohtralt on homonüüm- ja täisriimide kõrval ka
nn. ebatäpseid riime, ird ja liitriime. Nii suhestub Hirve luule kas või puhtalt riimide kaudu
sümbolismiga, vooluga, millega Hirve luule kujundlikku ja temaatilist maailma kõige
sagedamini on seostatud.
Hirve seni viimane kogu "Ülemlaul" ilmus eelmisel aastal ning kandideeris kirjanduse
aastapreemiale.
näe valvur toetand nurka püssiraua
on tardumuses püsind neetult kaua
kui oleks juba läbitud see lõik...
perroonilt kostab konemehe hõik
ning keegi pimeduses tõstab saua
ses jaamas rong ei peatu kuigi kaua:
annaabi.ee 
