Nigula soostiku uhkuseks on viis rabasaart, mis oma põlismetsaga hakkavad silma üle kogu lageda raba, kuigi asuvad 11,5 meetrit rabapinnast allpool. Saarte kõrgematel osadel paikneb liigirikas laialehine salumets, mis on relikt soojast ja niiskest atlantilisest kliimaperioodist 56 tuhat aastat tagasi. Nigula rabas on ka palju raskesti läbipääsetavaid älvestikke, rahvakeeli mülkaid. Kuresoo raba Kuresoo on Eesti suurim kuivendusest peaaegu mõjutamata raba liitlaam, mis asub Pärnu madaliku idaosas, veelahkmeala laugjal nõlval. Soo arenes liiva, saviliiva ja savise pinnase soostumisel kolletena. Kuresoo arengut on oluliselt mõjutanud teda piiravad tugeva uleujutusega jõed: Navesti, Halliste ja Lemmijõgi. Raba on keeruka vetevõrguga laam, mis koosneb 10 enamasti lagedast osalaamast. Need on Lääne-Eesti soodele iseloomuliku lameda platoo ja järskude nõlvadega ning paiguti on üksteisest eraldatud raskesti läbitavate märedega.
Kaitseala serva jääb metsise püsielupaik, rabas pesitsevad sookured (EELIS). Sookaitseala pindala on 554 ha (EELIS). Piiumetsa maastikukaitseala pindala on 1130 ha (EELIS 2). Kaitseala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks (Piiumetsa maastikukaitseala kaitse-eeskiri). Elus ja eluta loodus Piiumetsa raba on kahest lihtlaamast moodustunud liitlaam. Vanema, edelapoolse laama keskosas on älveraba, mida ümbritseb puis-laukaraba vöönd. Nooremal, kirdelaamal on ülekaalus lage älveraba (Reier ja Kukk, 2000). Soo toitub põhiliselt sademetest. Kuivenduskraavide võrk on osaliselt kinni kasvanud, seetõttu on vee äravool aeglane. Siiski alandavad vanad kraavid raba veetaset, põhjustades puurinde tihenemist. Raba hüdroloogilise seisundi parandamiseks tuleks olemasolevad kuivenduskraavid täielikult sulgeda (Reier ja Kukk, 2000).
annaabi.ee 
