Filosoof J. Locke
meeleorganitele avaldatava mõju tulemusena (aisting) või hinge enese olekutele ja tegevusele
suunatud tähelepanu tulemusena (reflektsioon). Sisemist ja välist taju kujutab ta kahe aknana,
kust mõistuse pimekambrisse pääseb kujutluste valgus. Primaarne on välistaju e. sensatsioon
ja nende taustal kujunevad reflektsioonid. Nii ühed kui teised annavad inimese teadvuses selle
keskse elemendi idee, mis on Locke'i arvates hingelise tegevuse tuum.
Kujutlused jaotuvad kaheks : liht-ja liitkujutlustek. Lihtkujutlused jagunevad neljaks.
Esimeste allikaks on mingi meel, teise rühma moodustavad kujutlused, mis tekivad kahe või
enama meeletaju toimel. Kolmandaks on kujutlused hingelistest protsessidest ja neljandaks on
ideed, mis tekivad välis-ja sisetaju koostööna. Lihtkujutlused on meie tunnetusprotsessi
algelemendid. Mõistus on nende kujutluste tunnetamisel passiivne.
Kogemusest saadud kujutlused on materjaliks teadmisele, kuid mitte teadmine ise. Et
annaabi.ee 
