Tõde ja Õigus II Terve tekst
Mäeberg ei pannud seda varemalt tähele, nagu oleks tema nägemine ühe silma tõttu tõepoolest
pisut puudulik. Aga nüüd hakkas ta oma majalukku ja külalist selle eest kahekordse hoolega
silmas pidama, nii et oleks, nagu vaataks ta aina kahe silmaga. Ja nõnda ei kestnud üle poole
tunni, kui juba isand Mäeberg mõttes loobus kõigest, mis ta kavatsenud, ja kui ta tegi uue ja
paratamatu otsuse: see noormees ei astu enam kunagi üle tema ukseläve, sest tema on selleks
liiga pikk ja kõhn.
Liisigi oli tema pikkust ja kõhnust tähele pannud, nagu isand Mäebergil nüüd meelde tuli, ja oli
pealegi veel küsinud, muidugi ainult suusoojaks, et kas niisugust oleks võimalik nõnda toita, et
tal tuleks pisutki liha luiele ja et ta natukenegi hakkaks ümmarikuks minema. Õige, just sellest
oli Liisi juba Indreku esimesel külaskäigul juttu teinud ja majahärra oli siis ettevaatamatult
arvanud, et eks võiks õige korraks katsuda. Jah, nõnda oli see olnud. Ning Liisi oligi katsunud.