lisada munad, sool ja soovi korral ka köömneid. Segades kuumutada sõira tasasel tulel, kuni tekib ühtlane mass. Kuum sõir kummutada kaussidesse, määrida pealt munaga ja panna jahedasse kohta tahenema. Karask Karaskid kuuluvad eesti rahvustoidu hulka. Karaskitainad on pehmed, neid saab plaadil või pannil lusikaga laiali ajada. Enamasti valmistatakse karaskid Odrajahust ja kergitatakse kas Söögisooda või pärmiga. Kuna odrajahu sisaldab vähe liimvaiku, on soovitatav sellele lisada nisupüüli. Karaskeid süüakse värskelt, eriti maitsvad on nad soojalt meega, võiga või pohlakeedisega. Vaja läheb: 500 g hapukoort, 1/2 l keefiri või naturaalset jogurtit, 420 g odrajahu, 3 muna, 3 sl suhkrut, 1 tl soola, 1 sl küpsetuspulbrit, 1 sl köömneid, 100 g sulavõid tainasse ja 30 g määrimiseks. Valmistamine: Klopi munad koos suhkru ja soolaga lahti. Lisa hapukoor, keefir, sulatatud või, köömned ja küpsetuspulbriga segatud jahu
või pärgamendilehe sisemuses, kiudude vahel on värv mehaaniliste meetoditega alusmaterjalöilt eemaldamatu. Oksüdatsioon kestab edasi nii, et mingi aja pärast muutub must tint pruunikaks nagu me näeme teda vanadel dokumentidel. Raua enneaegse oksüdeerumise vältimiseks lisati tinti mitmesuguseid orgaanilisi ja anorgaanilisi happeid - granaatõunamahla, äädikhapet, sidrunimahla, uriini, sappi, väävelhapet ja soolhapet. Liimainetena kasutati kummiaraabikut ja liimvaiku. Värvaine sidumiseks alusmaterjali külge ei ole liimaine vajalik, seda lisati, et tõsta tindi tihedust ja takistada tindiosakeste sadenemist. Keskaegne raudgallustindi retsept: 1 osa kummiaraabikut 2 osa rauavitrioli 3 osa galluspähkleid 30 osa vett Süsinik- ja raudgallustinte (4.-20.saj.) kasutati koos 7. - 8. sajandini, seejärel hakati eelistama viimaseid Aniliintindid 19. sajandi teisel poolel hakati looduslikke värvaineid üha rohkem asendama sünteetilistega. Need olid