kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata." . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. ,,Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed." Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks öeldi see sõna välja: ,,katk". ,,Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus
vurrukarvad veel püsti. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Ühel hommikul aga ei tundnud kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed. Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks kuulutati välja katk. Inimesed unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks
kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata." . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. ,,Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed." Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks öeldi see sõna välja: ,,katk". ,,Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus
annaabi.ee 
