Meditsiiniajaloo konspekt
19. sajandil sündis ka
taimefüsioloogia.
Antiikajal võib füsioloogilist lähenemist ära tunda arutlustes kehasoojusest ja vereringest. Nt
Aristotelese arvates asunuks südames hing, sealt lähtunuks kehasoojus ning seal tekiks
elujõud. Veri tekkinuks südames, kusjuures südame pannuks tööle seal segunevad soe
arteriaalne veri ning kopsust tulev ,,külm" veri. Galenose arvates tekkinuks veri maksas
(peamises seedeorganis), sealt liikunuks ta südamesse, kus läbinuks nähtamatud poorid
parema ja vasaku südame poole vahel, viimases segunenuks veri ,,pneumaga", milline
sattunuks organismi hingamise teel. Sellisel moel ,,elustatud" veri liikunuks organismi arterite
ja veenide kaudu. Antiikaja käsitlused toimisid kuni renessansini, mil neile hakati kriitiliselt
lähenema (vt nt Vesalius).
UUsajal astus vereringe mõistmisel suure sammu edasi juba käsitlemist leidnud W. Harvey.
annaabi.ee 
