Suhtekorraldusliku juhtumi analüüs: „Anname au!“
mitmed avaliku elu tegelased. Kaitseväelaste jaoks oli jooks kohtade arvestamisega ning peale
jooksu toimus koha peal autasustmine, mida teised jooksjad vaadata said. Lisaks avanes
rahval võimalus teha kummardus missioonil kannatada saanud veteranidele, kes samuti
jooksule olid tulnud, mõni neist isegi ratastoolis. (Allikas 12) Jooksu kajastati ka Postimehes,
Delfis ja Õhtulehes, lisaks propageeriti üritust mitmel Facebooki leheküljel, näiteks üldisel
liikumisspordi harrastajate lehel Eestimaa liigub.
Facebooki vahendusel tegutses aktiivselt rubriik ,,Veteranide lood", kus ilmusid lood
veteranidest, mille oli kirja pannud nende lähedased. Rääkida said emad, abikaasad, õed,
lapsed, vennad. (Lisaallikas 5) Ühelt poolt siiras ja heatahtlik võimalus tänapäeva veterane
tutvustada ning rääkida anonüümse massi asemel konkreetsetest inimestest ning kummutada
seeläbi eestlaste eelarvamus veteranidest kui vanadest räsitud sõduritest
annaabi.ee 
