Jägala ja Keila jõed ja joad.
Sinna tulevad merest kudema lõhi, meriforell ja vimb ning seal näib
leiduvat ka jõeforelli. Nimetatud jõelõik kuulub kahtlemata forelli- ja lõhejõe tüüpi.
Jões on veel registreeritud harjus, hink, võldas, rohe-vesihobu, paksukojaline(II
kategooria kaitsealune liik), jõekarp, karpkala ja linask (kokku 14 liiki 2001. a. seisuga).
Kalapüük oja suudmele lähemal kui 1000 m on aastaringselt keelatud.
Keila jõgi end ümbritseva ulatusliku lammialaga on oluline suunav liikumiskoridor
suurulukitele, kahepaiksetele, vooluvetega seotud imetajatele ja röövlindudele.
Ogalikku ja vikerforelli 2001. a. mitmel aastaajal tehtud katsepüükide tulemusel Keila
jõest ei leitud, kuigi 1999. a. uurimustel olid need liigid kirjas.
Jõe seisund.
Keila jõe kallastel on rohkesti asulaid, millest on tingitud ka kogu jõe ulatuses leviv nõrk
biogeenide reostus (BHT7= 2-4 mg/l). Lähtest kuni Kiisani on jõe vesi nõrgalt aluseline ning