Ehkki muusika ja tekst on samad, võib just lavastaja ja kunstniku looming muuta ühe ja sama ooperi lavastuse eri teatrites vägagi erimeelseks. Ooperikoreograafia on üsna tänamatu valdkond, sest muu olulise kõrval jääb see sageli tähele. Ometi võib koreograaf olla abiks lavakuju füüsilise oleku loomisel, tegelasele sobiva kehahoiaku ja liigutuste vormimisel ning mõnikord ka lavastuse terviklikkuse kujundajana näiteks läbiva liikumisjoonise abil. Ooperis võib kaasa teha ka ballerirühm. Kes esitavad? Peaosi esitavad ooperis professionaalosed lauljad, kellelt eeldadakse ka head näitlemisoskust. Ooperilauljad ei kasuta mikrofone, seetõttu koolitatakse neid oma häält kasutama nii, et see kostaks üle orkestri ka saali kõige tagumiste ridadeni. Klassikalises ooperis on kõige tavalisem, et peaosi, tavaliselt
Uuemad laulumängud on tantsulise liikumisega ning hakkasid Eestis levima u 16.- 17. sajandil. Suurem osa neist oli laialt tuntud ja jõudsid Eesti aladele lähinaabrite kaudu. Uuemate laulumängude vormis on enamasti siirdevormilised või uuemad rahvalaulud. Võõras laul võis kohaneda ja muutuda, samuti sai laenatud tekst mõne kohaliku viisi. Hiljem kinnistus iga mängu juurde oma viis. Laul saadab tegevust algusest lõpuni. Uuemad laulumängud jagunevad liikumisjoonise järgi: liigutakse kindla joonise järgi, nt kaks viirgu lähenevad teineteisele ja kaugenevad teineteisest nagu kontratantsudes. Liigutakse ringis ringmängud, mis muutusid populaarseks 19. sajandil. Vanem ringmäng liiguti ringis, enamasti oli üks mängija ringi keskel ning laulu lõpetas lõpuüllatus nt anti panti ehk ringi sees olija vahetus nt mäng ,,Kes aias". Dramaatilise tegevusega ringmäng liikutuste kaudu anti edasi laulu sisu,
annaabi.ee 
