"liikumiseshoidja" - 1 õppematerjal

Platoni õpetus hingest ja voorustest.

liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma panija ja liikumiseshoidja ise ka oma liikumise milleltki saama. Selline liikuvate asjade ja nende liikumapanijate ahel kas läheb lõpmatusse või pidi leiduma esimene liikumapanija, mis kas annab ka iseendale liikumise (nii arvas Platon) või on ise liikumatu (nii arvas Aristoteles). Platon käsitleb seda probleemi oma hilisteoses “Phaidros” (245c-246a; Platon, Teosed I, lk. 311). Kreekalikule maailmamõistmisele iseloomulikult oli ta seisukohal, et lõpmatusse ei saa