V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Ristiema,» hüüdis Berangere, kelle vahetpidamata liikunud silmad äkki peatusid
Jumalaema kiriku torni tipul, «kes see must mees seal üleval peaks olema?»
Kõik tütarlapsed vaatasid üles. Tõesti, keegi mees seisis vastu Greve'i platsi asuva
põhjapoolse torni otsas ja toetus seal kõige kõrgema balustraadi najale. See oli Preester.
Võis selgesti näha ta kuube ja nägu, mis kätele toetus. Ta oli liikumatu nagu raidkuju. Ta
vahtis üksisilmi alla platsile.
233
Oma liikumatuses meenutas ta haugast, kes varblase pesa märgates üksisilmi alla piilub.
«See on Josasi ülemdiakon,» ütles Fleur-de-Lys. «Teil on head silmad, kui te ta nii kaugelt
ära tunnete!» tähendas Gaillefontaine. «Kuidas ta väikest tantsijannat silmitseb!» vastas
Diane de Christeuil. «Häda mustlannale!» ütles Fleur-de-Lys. «Preester ei
salli seda tõugu.»
«Väga kahju, kui see nõnda on,» sõnas Amelotte de Montmichel. «Ta tantsib
suurepäraselt.»