Kanti Filosoofia, "Prolegomena"
tervikut: “puhas mõistus on nii isoleeritud ja iseendas nii põhjalikult läbipõimunud valdkond,
et ei saa puudutada ühtki osa temast kõiki teisi puudutamata, ega saa millenigi jõuda, ilma
eelnevalt kindlaks määramata igaühe kohta ja toimet teistele, kuna pole midagi väljaspool
puhast mõistust, mis võiks meie otsustust seesmiselt parandada, sõltub iga osa kehtivus ja
rakendus kohast, mis tal on teiste suhtes mõistuses endas, ja nagu orgaanilise keha
liikmestikus, nii saab ka siin tuletada iga liikme otstarvet üksnes täielikust tervikumõistest”
(“Prolegomena …”, lk. 17). Nii näiteks on inimese peamisteks tunnetusvõimeteks meelelisus
ja mõtlemine, millest kumbagi olid vastavalt empirism ja ratsionalism käsitlenud teadmise
algallikana. Kant on aga seisukohal, et niisugused käsitlused ei toetunud vajalikule eelnevale
kriitikale puhta mõistuse analüüsi tähenduses ning olid seetõttu isoleerinud ühe tunnetus-