Aastatel 19361938 toimus rahvaviiside ja -juttude heliplaadistamine. 1930. aastatel olid eesti rahvaluuleteaduses esindatud filoloogiline (August Annist) ja etnoloogiline suund (Oskar Loorits, Richard Viidalepp, Herbert Tampere). 1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 ühendati rahvaluule õppetool kirjanduse kateedriga. Rahvaluule õppejõuks (alates 1974 professor) sai Eduard Laugaste, kes luges rahvaluule teooria, ajaloo ja liiikide põhikursusi. Hiljem lisandusid Udo Kolk, kelle uurimisalaks oli regilaul ja rahvamuusika, ning Paul Hagu, kelle tööd kekendusid setu folkloorile. Uurimismeetodis jäi valdavaks võrdlev-ajalooline meetod; mujal maailmas toimunud paradigmade mitmekesistumine Nõukogude perioodil Eestisse praktiliselt ei jõudnud. 1980.-90. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lähenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tähelepanu on pööratud teksti kõrval kontekstile; uuritud
kasutab ka looduses tehtud vaatluste ja kütitud isenditelt kogutud materjali analüüsi. 4. Suurkiskjate (hunt, ilves ja pruunkaru) seireprogramm, mis sisaldab ka looduses tehtud vaatluste ja kütitud isenditelt kogutud materjali analüüsi. 5. Kopra seireprogramm, mis põhineb kopra pesakondade kaardistamisel. Ulukiseire tulemustest lähtuvalt koostab KTK igal aastal ettepanekud küttimislimiitide määramiseks. Osade liiikide puhul (suurkiskjad, põder, punahirv) määrab jätkusuutliku küttimismahu riik ja see jaotatakse maakonniti. Teiste liikide kasutusmäärad kehtestavad jahipiirkonna kasutajad ise, kasutades osade liikide puhul KTK soovitusi. Riik sekkub nende liikide jahipidamise korraldamisse vaid erandjuhtumitel, kui seiretulemused näitavad olulisi kõrvalekaldeid asurkonna loomulikust seisundist. Viimasel kümnendil on aktiveerunud ulukite rakenduslike uuringute tegemine, et kasutada teaduspõhist
annaabi.ee 
