Raamatuarvustus: „Medaljon“
Ei kaua koos me saanud olla.
Vaid hetkeks ristusid me teed.
Sul oli aga vaid tulla ja minna.
Kuid alatiseks meelde jääb see.
Kui pildi kohta öeldakse, et see ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis selle luuletuse kohta võiks
öelda, et see ütleb rohkem kui pilt seda teha suudaks.
Kuid kõige liigutavamaks osaks raamatus jääb minule ikkagi kiri, mille tüdruk kirjutas poisile,
kui tema surmast oli möödas 10 aastat. See kiri on lehekülgedel 196 ja 197. Sellest kirjast meeldib
mulle kõige enam selline koht: ,,Minu ja kellegi teise vahel ei saa tulla sellist asja nagu minul ka
Sinul. See on võimatu! Ilma sinuta olen ma lihtsalt poolik." Kindlasti on neid noori, kes tunnevad
täpselt samamoodi end. Mina samastasin ennast selle lausega kohe kindlasti, sest kui seda kirja
annaabi.ee 
