"Läänerindel muutusteta"
Lugupeetud Kantorek!
Mäletate, kui Te ütlesite meile kõigile, et just meie olemegi raudne noorsugu. Ma pean
Teile teatama, et asjad ei ole nii. Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite
meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö,
kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me
uskusime Teid. Te panite meid uskuma, et me oleme tundetud ja liigutamatud. Aga me ei
tunne end sellistena, vastupidi, me tunneme justkui me kaotame oma mõistuse. Samuti ei
tunne me endid enam noorena, kõik see lahingumöll on meid muutnud palju vanemaks, kui
me tegelikult oleme. Me usume, et Te olete meid reetnud ja saatnud meid tühjade ja mõtetute
ideede eest surma.
Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus. Kuid Te vist ei tea,
mis tunne on olla päevast päeva suures hirmus, kas täna jään ellu ja kas ma pärast näen oma
annaabi.ee 
