Graafika loetakse selle vastandiks. Skulptuur e. plastika. Kujutavatest kunstidest kõige arusaadavam. Jaguneb kaheks: Reljeef- kahemõõtmeline, välja tahutud ainult pinna pealt. Jaotatakse pinnast väljaulatuva kujundi kõrguse järgi kõrgreljeefiks, madalreljeefiks ja süvendiks. Ümarskulptuur- kolmemõõtmeline kuju. Jaotatakse liigutatavuse järgi vabaplastikaks (kuni 3-4 mehega liigutatav), monumentaalskulptuuriks (liigutamatu), ja ehitusskulptuuriks (mõne ehitisega seotud). Maalikunst. See on värvidega (tempera, õlivärv, akrüül vms.) tehtud kunst. Maalikunsti alla loetakse ka mosaiik (värvilistest klaasitükkidest tehtud pilt) Vitraazkunst- (värviline klaas) seotud enamjaolt akendega, kuid on tehtud ka terveid seinu. Miniatuurkunst- raamatu käsitsi kaunistamine. Head näited on säilinud keskajast. Tänapäeval peaaegu välja surnud (seoses trükikunsti leiutamisega)
Kuid see ei saa jätkuda lõpmatuseni, kuna sel juhul ei oleks esimest liigutajat ja selle tagajärjel ka ühtegi teist liigutajat... Sel põhjusel peab paratamatult jõudma esimese liigutajani, mida miski muu ei liiguta; ja igaüks saab aru, et see on Jumal." Selles tõestuses on Thomas selgesti ära seletanud, mida ta selle ,,liikumatu liigutaja" all mõtleb. Et siis asjadele pidi alguse panema Jumal, kes ise on liigutamatu aga pani teised asjad liikuma ja et midagi liikuma panna, peab see keegi olema ise liikumatu ja kes see muu saab olla kui ainult Jumal. Ühesõnaga, kõik mis liigub, peab olema liikumisse pandud mingi jõu poolt. Sama on põhimõttega on ka see, et kõik, mis on loodud, peab olema loodud kellegi poolt, kuna tühjusest ei teki midagi. Aquino suri haiguse tõttu 1274. aastal tsistertslaste kloostris ja tema õpetus on tänase päevani katoliku kiriku ametlik filosoofia.
XIII peatükk vaatleb peamiselt põhjendusi, millega nii filosoofid kui ka katoliiklikud õpetlased on tõestanud, et Jumal on. Nende hulka kuuluvad filosoofia suurkujud Aristoteles ja Platon ning ka Süüria munk Damascenus. Aristoteles kasutas kahte viisi, et Jumala olemasolu seletada: Esiteks arutles Aristoteles selle üle, et kõik, mis liigub on liigutatud mingi objekti poolt. Seda redelit pidi edasi liikudes jõuame järelduseni, et peab olema midagi, mis on ise liigutamatu ning alustab kogu liikumise protsessi. Ja see ongi Jumal. Sellist mõttekäiku on kerge jälgida, sest lihtne on mõista tõsiasja, et taoline liigutatava ja liigutaja vaheline suhe ei saa minna lõpmatusse ning kuskil peab olema algus. Sarnane paradoks esineb kana või muna küsimuses. Igaüks saab aru, et kumbki neist pidi olema alguses, et selline kett võiks tekkida. Teiseks tõestab Aristoteles, et ükski asi ei saa olla samaaegselt impulsi andja ja vastuvõtja.
annaabi.ee 
