"liignimede" - 1 õppematerjal

Onomastika, nimekorraldus

Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid. 3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. ­ Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes