August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
viimased mehed narmaiks! Aga meie ei usu märatseva naistekarja
kirge, sest et me pääle paberi ja trükitähtede muud ei näe.
Gailiti uut romaani lugedes tuli mul meele nii mõnigi raamat, kus
kõneldakse hoopis pisikesist asjust, kus ei hukku ükski maailm, ent kus
lugija siiski pannakse kõike kaasaelama, võimsalt oma meelevalla alla
haaratakse.
Gailiti stiilis pole märgata tähelepandavaid muudatusi. Ikka püüd igat
lauset võimalikult ülespuhuda ja liiglihastada, värve nii paksult kui
saab, kõnefiguure ja omadussõnu nii rohkesti kui võimalik. Keelelt on
aga "Purpurne surm" siiski õudsem, kui millegilt muult. Iga lehekülg
kubiseb kõige kohutavamaist keelelisist koledusist. Kuis kirjutetakse
võõrsõnu! Tõesti ei tea, palju siin õigust süüdistada autorit, palju
ladujat, palju kirjastajat.
Gailiti "Purpurne surm" ei rikasta kuidagi meie kirjandust ega püsi ka
autori varasema toodangu tasapinnal. Oodakem tema "Asta Borki"
annaabi.ee 
