Puškini autobiograafilise luule analüüs
peas on tühjus, külm on rind,
päevade üksluine kära
lakkamatult piinab mind.
Selle luuletuse kirjutamise hetkel on ta kirglik ja aldis kõigega riskima, kõik maha jätma. Elu
mõte näib silmapiirilt kadunud olevat. Armastus on ainuke, mis meid nii palju mõjutada saab.
Nii oli ka Puskiniga, ta sai petta, valusalt haavata ja see muutis ta igaveseks. Tänu naisele, kes
Puskinit niivõrd haavas, on vene kirjanduses palju kirglikke ja kauneid värsse, mitte kunagi ei
ole need liigkurvad või ennasthaletsevad. Nii madalale see venemaa üks suurimaid kirjanikke
ei lasku. Tema elu hinnaga sai Venemaa maailmas palju tuntust juurde.
Üldiselt on Puskini ägedaloomuline ja irooniline luule ainult temast enesest. Ei ole ühtki
luuletust, kuhu ta ei kirjutaks sisse midagi oma elust, tahtmistest, vaadetest või lootustest.
Nagu kõik suured poeedid, pühendab ka tema enneast täielikult kirjandusele ja kõik muu jääb
tahaplaanile
annaabi.ee 
