Kes peaks kaitsma Eesti põhiseadust? Weimari
Lahkarvamusi tekitas toona peamiselt küsimus, kas järelevalvaja rolli sobib paremini president või
kohus. Need, kes kõnelesid presidendi poolt, – tuntuim nende hulgas oli Carl Schmitt*1 – väitsid, et
seaduste hindamine põhiseaduse mõõdupuuga erineb tavapärasest kohtupidamisest, sest on olemuselt
poliitilist laadi tegevus. Seda väidet toetavate autorite arvates ähvardas põhiseaduslikkuse järelevalve
menetlus sundida poliitiliste otsuste langetamise liigkitsastesse õiguslikesse raamidesse. Teised õigus-
teadlased – eeskätt Hans Kelsen*2 – väitsid vastu, et igasuguse õigusemõistmisega kaasneb mõningal
määral vaba otsustamine. Seetõttu ei saavat tavapärast kohtupidamist kui õiguslikku tegevust kuidagi
vastandada põhiseaduslikkuse järelevalvele kui poliitikale. Kelseni seisukoht, et põhiseadust peab
kaitsma põhiseaduskohus, muutus hiljem peaaegu iseenesestmõistetavaks. Tema suurim panus debatti
annaabi.ee 
