E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
natuke nägelemist ja ta andis mulle mööda kõrvu. Mõne
teise mehe oleksin ma niisuguse kingituse eest vist kohe maha löönud, aga tema poolt tuli see
mulle nii ootamata, et ma esimesel silmapilgul õiget arugi kätte ei saanud. Pärast sain küll aru
kätte, aga mõtlesin: «Olen ma ise su surma suust välja kiskunud, siis ei pea sa minu käe läbi
surema.»
169
Aga andeks ei saa ta seda mitte, ja nuhtlus võib peagi tulla.»
«Pai Villu,» palus Mai, «ära tee enesele liigjulgusega kahju! Ma tean, et sa oma elust ei
hooli, aga mõtle oma vihas selle peale, et siin ilmas üks hing elab, kelle elu sinu elu, kelle
surm sinu surm on.»
Ei ole maa peal sedaliieest, kes sääraseid palveid hea meelega ei kuuleks. Ei ole ka sugugi
imeks panna, et sepp täie suuga tõotas ikka ja igas asjas kõigepealt oma Maie peale mõelda, ja
et ta neid tõotus! hoopis üleliigsete surumiste ja suuandmistega kinnitas. Mai aga unustas