Elu pärast surma erinevate religioonide pilgu läbi
Kultuuriantropoloog Clyde Kluckhohn väidab, et inimesi eristab teistest elusolenditest kolm
asja: oskus valmistada tööriistu, mõistetav kõnekeel ja religioon (Duodecim 2003, lk 1281).
Maakeralt pole seni leitud ainsatki eelajaloolist, ajaloolist ega tänapäevast kultuuri, milles
poleks märke religioossest mõtlemisest ja käitumisest. Me võime järeldada, et kuigi mitte
kõik inimesed ei ole religioossed ehk homo religiosus, on religioon ometi üks homo
sapiensi määravamaid liigiomadusi. Arheoloogid kinnitavad, et juba 30 000 aastat tagasi
välja surnud neandertaallased tundsid tuld, ohverdasid ja matsid oma surnuid ning panid
lahkunutele teispoolsuses vajalikke esemeid kaasa.
Suutmata adekvaatselt kirjeldada kõikide maailmas laialt või vähetuntud religioonide surma-
ja surmajärgse elu käsitlusi, jätan ma käesolevast tööst välja vanad egiptlased,
mesopotaamlased, asteegid, maiad ning antiik-kreeklased ja roomlased. Samuti ei käsitle ma
annaabi.ee 
