kulgevad liigi rüpes ja viivad uute liigisiseste rühmituste populatsioonide ja alamliikide tekkimisele. Seda protsessi nim. mikroevolutsiooniks. Mikroevolutsioon võib ajaloolises mastaabis toimuda suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning on seetõttu uurimiseks kättesaadav. Liikide tekkimine geograafilise isolatsiooni tagajärjel on seotud lähteliigi areaali laienemisega või selle liigendumisega üksteisest isoleeritud osadeks mingite füüsiliste tekete tõttu (kliimamuutused, uute mägede või jõgede tekkimine jm.). Areaali laienemise korral satuvad antud kiiki kuuluvad populatsioonid uutesse mullastiku ja klimaatilistesse tingimustesse ning puutuvad kokku uute looma, taime, ja mikroobikooslustega. Populatsioonis tekivad pidevalt uued pärilikud muutused, toimub olelusvõitlus, avaldab toimet looduslik valik. Kõik see viib aja jooksul
võivad varitseda. Nii aga on inimeses üheaegselt kaks teineteist välistavat püüdlust: juua ja mitte juua. Seetõttu tuli Platoni järgi eeldada hinges erinevad hingejagusid, mis neid erinevaid püüdlusi justkui kannavad. Põhjendamata jääb küll miks neid hingejagusid peaks just kolm ja mitte näiteks rohkem olema. Samas jääb hing ikkagi üheks olemuseks ega jagune mitte kolmeks iseseisvaks hingeks – tegemist on liigendumisega ühe hõlmava ühtsuse sees. Need kolm on: mõistuslik hingejagu, logistikon, söakas (raevukas) hingejagu, thymos, ihalev hingejagu, epithymetikon. Nii on siin tegemist samuti kolmikjaotusega nagu algete puhul, millest loodi kosmose hing, ning ka nende kolme hingejao vahekord omavahel on analoogiline algete vahekorraga kosmose hinges. Nimelt on mõistus ja ihad kaks vastandlikku hinge poolust, mida vahendab söakas hingejagu kui midagi vahepealset kahe vastandi vahel
annaabi.ee 
