V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Leinariided võivad kuluda ja luituda, kuid süda jääb igavesti
leinama.
Sel silmapilgul kuuldi kongist möödarrdnevate laste rõõmsat ja elavat kilkamist. Iga kord,
kui ta lapsi kuulis või nägi, kadus vaene ema kiiresti oma hauakoopa kõige pimedamasse
nurka, nagu tahtes oma pead kivide vahele peita, et mitte midagi kuulda. Seekord aga ajas ta
end sirgu ja jäi ahnelt kuulama. Üks väike poiss ütles:
«Täna puuakse mustlastüdruk üles.»
Nagu ämblik, keda me nägime võrgu liigatusel äkilise hüppega kärbse kallale tormavat,
jooksis ta aknaava juurde, mis nagu teada Greve'i platsi poole oli. Tõepoolest, võllasamba
juurde oli redel asetatud ja timukas kohendas seal vihmast roostetanud ahelaid. Võlla ümber
oli ka veidi rahvast.
Kiikav lastesalk oli juba eemale jooksnud. Kongis-olija otsis silmadega mõnda
möödaminejat, kellelt ta oleks saanud pikemalt järele pärida. Ta märkas oma kongi kõrval
preestrit, kes tegi. nagu loeks ta avalikku palveraamatut