Üks skolaar (vist Robin Poussepain) tikkus talle nina alla ja naeris talle näkku. Quasimodo võttis tal rahulikult vööst kinni ja virutas ta kümme sammu eemale rahva sekka. Kõige selle juures ei lausunud ta sõnagi. Meister Coppenole oli hämmastunud ja astus talle ligi. «Kurat võtku, oled sina aga inetuse tipp, pole mina eluilmaski säherdust näinud. Oleksid väärt paavst olema mitte üksnes Pariisis, vaid ka Roomas.» Ja ta pani oma käe lõbusalt ta õlale. Quasimodo ei liigatanudki. Coppenole jätkas: «Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin, maksku see mulle kas või tosin Tours'i naela *. Mis sina arvad?» Quasimodo ei vastanud. «Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt või?» 2 7 Tõepoolest, ta oligi kurt. _Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega suka-kuduja poole, et flaami hiiglane tagasi kohkus nagu buldog kassi ees.
Nad poleks igatahes selle luku jaoks kõlvanud. Noh, ilma et oleksin teadnud, mis teen, surusin käepidemele, ja uks läks lahti! See polnudki lukus! Pugesin sisse ja tõmbasin käterätiku ära, ja . . . sa suure Caesari vaim!» «Mis oli? Mis sa nägid, Tom?» «Huck, peaaegu oleksin Indiaani Joe käe peale astunud!» «Tõsi?» «Jah. Ta oli pikali põrandal ja põõnas, sama vana side silma peal ja käed laiali.» «Issake, mis sa siis tegid? Kas ta ärkas?» «Ei, ei liigatanudki. Vist oli purjus. Haarasin ainult käterätiku ja tulin!» «Mul poleks käterätikut meeldegi tulnud!» «Minul küll. Tädi oleks mulle tubli nahatäie andnud, kui oleksin selle ära kaotanud.» «Kuule, Tom, kas nägid seda kasti?» «Huck, ma ei hakanud üldse ringi vaatama. Ma ei näinud kasti, ma ei näinud risti. Nägin ainult pudelit ja plekktopsi Indiaani Joe kõrval põrandal! Jah, ja ma nägin toas kaht vaati ja veel palju teisi pudeleid
annaabi.ee 
