Ta silmis nähti tulukest süttivat, nähti, kuidas ta lihased pingulduvad, liikmed vinna tõmbuvad ja rihmad ning sidemed järele venivad. See oli võimas, hirmuäratav, meeleheitlik pingutus, kuid prevo-tee vanad piinariistad pidasid vastu. Nad rägisesid küll, aga see oli ka kõik. Quasimodo langes jõuetuna tagasi. Jahmatus ta näol andis maad sügava kibeduse ja võimetuse ilmele. Ta sulges oma ainsa silma, laskis pea rinnale langeda ja jäi vait nagu surnu. Pärast seda ei liigatanud ta enam. Miski ei suutnud teda sest tardumusest välja viia, ei ta veri, mis vahetpidamata voolas, ega hoobid, mis veel vihasemaks muutusid, ei piinameistri 1 2 7 ägedus, kes oma karistamisest joobus, ega hirmsate piugude vihin, mis järjest lõikavamaks ja vinguvamaks muutus. Lõpuks sirutas üks musta riietatud Chätelet' ametnik, kes musta hobuse seljas karistuse algusest peale trepi kõrval ootas, musta kepikese liivakella poole. Piinameister 220 lõpetas peksmise. Ratas jäi seisma
omaette määratu suurel jõel, ilma et keegi oleks meid tülitanud. Tahtmata pidin natuke keksima ja hüppama ja tantsima; aga kolmanda hüppe juures kuulsin häält, mida väga hästi tundsin; pidasin hinge kinni, kuulasin ja ootasin, ja kui välk jälle vee kohal sähvatas, nägin selgesti neid tulevat! Nad sõudsid kõigest väest, nii et paat aga vuhises. Kuningas ja hertsog kihutasid meile järele! Kukkusin kummuli plankudele ega liigatanud enam; see oli kõik, mis ma võisin teha, et mitte nutma hakata. 30. P E A T Ü K K Kui nad parvele said, tuli kuningas mu kallale, raputas mind kaelu^est ja ütles: «Tahtsid me käest putku panna, mis, sa jõnglane? Oled me seltskonnast tüdinud, hee?» Ütlesin: «Ei, majesteet, ei olnud tüdinud; palun, laske lahti, majesteet!» «Siis tee kähku ja ütle, mis sul mõttes oli, või ma raputan su luud-kondid segi!» «Ausõna, ma räägin teile kõik just nii, nagu see oli, majesteet
annaabi.ee 
