V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
silmalaud kinni ja juuksed püsti.
2
8
9
Oli midagi kohutavat ses kahe inimese vaikimises. Sellal kui ülemdiakon nii jubedal viisil
surmaga heitles, nuttis temast paar jalga kõrgemal Quasimodo ja vahtis ainiti Greve'i platsi
poole.
Nähes, et rabelemine midagi ei aita, vaid tema ainust tugipunkti koguni kõigutab, otsustas
ülemdiakon liikumatuks jääda. Vihmaveetoru ümbert kinni hoides hingas ta vaevalt ega
julgenud liigatadagi. Ainult vahel tõmbus ta kõht kramplikult kokku nagu unes, kui
488
nähakse.end kukkumas. Ta silmad olid ebaloomulikult pärani, ta kohkunud pilk liikumatu.
Vähehaaval hakkas tal tugi alt kaduma, sõrmed hakkasid mööda vihmaveetoru libisema, ta
käte jõud vähenes järjest ning ta keha muutus raskemaks, linatoru kõverus, mis teda ülal
hoidis, paindus iga minutiga kraadi võrra alla kuristiku poole.
Ta nägi enese all, ja see oli kole, Saint-Jean-le-Rond'i katust nagu väikest kahekorra